Kadri Einre Hambaravi

19/10/2022

Andmed e-sigareti kahjulikkuse kohta pikajalisel tarvitamisel veel puuduvad, aga teada on, et sissehingatavad ained tekitavad oksüdatiivset stressi ja põhjustavad vähki.

01/01/2022

30/11/2021

06/01/2021

Alates 2021.aastast kehtib meil lisaks proteesihüvitise lepingule ka täiskasvanute hambaravihüvitise leping Haigekassaga.

Loe lähemalt hambaravist Täiskasvanule Rasedale ja alla 1-aastase lapse emale Töövõimetus- või vanaduspensionärile Osalise või puuduva töövõimega inimesele Üle 63-aastasele ravikindlustatud Suurenenud hambaravi vajadusega inimesele

16/05/2020

Tark inimene selgitab veel kord:

Dr Nelli Kalikova: Loodan, et minu tähelepanekud aitavad inimestel kevadest rõõmu tunda, vabaneda kramplikust koroonaviiruse hirmust ja vaadata tulevikku optimismiga. Kui me täidame kõiki neid ree…

14/05/2020

HAMBARAVILAD ON AVATUD

Jah, nüüd lõpuks võib täiel rinnal laulda:

"Juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad,
Hanged on ju ära suland, talvekülm on mööda läind,
Rahvas, kes kuid vangis eland pole ammu arstil käind..."
…
Lühidalt - hambaravilad on avatud ja kes tunneb soovi või vajadust, see saab ja võib jälle ravile ja kontrollile pöörduda.

Kõik on endiselt rangelt vabatahtlik. Keegi ei sunni hambaarsti juurde minema. Seda peetakse küll heaks tavaks,lasta spetsialistil oma suutervisele kord aastas pilk peale heita, kuid ometigi sellist otsest sundi ei ole.

Arvestama peab ehk veidi aeglasema tempoga, sest nüüdsed eeskirjad näevad ette kuni pooletunnise desinfektsioonipuhvri kahe patsiendi vahel. Seda lisaks kõigile muudele ettevaatusabinõudele, mis on olnud niikuiniii rutiinselt käibel ja mida pidevalt on täiustatud.

Kogu hammaste ravimise ajaloo vältel on tegemist olnud suhteliselt intiimse kontaktiga ravija ja ravitava vahel. Ja nakkushaiguste aspektist on selles kontaktis alati vaid hambaarst see, kes paneb oma kaela pakule. Olgu ähvardajaks HIV, C-hepatiit, tuberkuloos, MRSA, süüfilis või vana hea gripp ise. Hambaarst ju usub, mida patsient ütleb – olen terve. Kaasajal on küll võimalik E-tervise kaudu täpsemalt välja selgitada, kuid selles osas on meie arvutiprogrammidel veel arenguruumi, et vastavad analüüsitulemused kajastuksid automaatselt ka hambaraviprogrammi isikuandmete lehel.

Meenub aeg 80ndatest, mil peaarst tormas kitlihõlmade lehvides kabinetti, otsekui saatusejumalannaks maskeerunud uudisteikoon ise ja teatas, et oktoobrirevolutsiooni järjekordse aastapäeva puhul lastakse vangist amnestia korras välja lugematu hulk kriminaale ja pisipätte ja rõhutas sügavalt silma vaadates, et tüdrukud, pange nüüd hästi tähele ja olge ikka väga ettevaatlikud. Jutt käib kummikindaeelsest romantilisest ajastust, mil kõiki ambulatoorseid protseduure tehtigi paljaste kätega.
Teoreetiliselt ( ja miks mitte ka praktiliselt) oli võimalik näiteks süüfilise esmashaavand saada ka sõrmeotsa, juhul kui sõrmes oli väike haavake ja nende sõrmekestega oli süfiliitiku ekstraktsioonihaava korrastama pidanud. ( Õnneks sellist pretsedenti meil siiski registreeritud ei ole :D) Sama käis ka HIV ja hepatiidi ja kõige muu hulluga nakatumise kohta. Ja tegelikult ega see kummikinnas mingi imeloom pole, sest kummike puruneb ikka päris hästi :D Peale selle on ka hambaarst inimene (uskumatu!) ja võibolla on mingi nõelake käevääratuse tõttu sõrme torganud…

Kõik kaitsevahendid vähendavad nakkusohtu, kuid ei likvideeri seda olematuks. Seda ütlen ma hambaarstina, puutudes igapäevaselt kokku erinevate inimestega ja seega olles infektsiooniaspektist nn eesliinil nii enne koroonat kui ka sellele järgneval ajastul.
Hambaarsti elu oli, on ja saab alati olema ohtlik tänu tihti üle 15minuti kestvale lähikontaktile patsiendiga.

Patsiendi seisukohalt aga võimalus saada infektsioon hambaarsti juures käimisest on kaduvväike. Samamoodi kaduvväike on näiteks võimalus saada pihta katuselt kukkuva kiviga või võita loteriiga.
Kas hambaarsti külastamine on ohtlik? Mitte rohkem kui kõik muud igapäevased toimingud, käigud ja külastused.

30/04/2020

DUM SPIRO, SPERO.

Kuid lühidalt öeldes tahan loomulikult mina ka elada võimalikult kaua võimalikult tervena... ja surra võimalikult kauges tulevikus, olles samal ajal võimalikult noor :D. Kuid ometigi on haigused meie ajaliku elu lahutamatu osa. Bakterid ja viirused ja muu ebameeldiv jama.

Alguses kuskil keegi arvas, et antud olukorras oleks mõttekas ja näidustatud kõigil hambaravile pürgijatel lasta end testida uue viiruse asjus. Jutt vaibus kiiresti, kuna ilmselgelt sellist võimekust ühelgi meie laboril ei ole, kuludest rääkimata ja kärmelt edastati hoopis määrus, et iga hambaravile tulijat tuleb kohelda nagu COVID positiivset. Elik kogu lahinguvarustus selga. Ja lisaks kõik muud ettekirjutused ja kohustused, millel siinkohal pikemalt peatuma ei hakka.

On kasutusele võetud uued terminid. AGP – aerosole generating procedure/ aerosooligenereeriv protseduur. Seda see puurimine tõesti ka genereerib. Ja PPE – personal protective equipment.

Ma armastan hügieeni, kraanist voolavat vett ja seepi ja pesumasinat ja muud head ja paremat, ilma milleta ei oskaks enam elu ette kujutada. Kuigi aegajalt meenub, et veel eelmisel sajandil käidi parema võimaluse puudumisel tare taga lepikus…

Nüüd siis aga oleme niikaugel, et isegi praeguse ülitagasihoidliku töökoormuse juures, sest kogu hambaraviasutuse sanitaarhügieeni uuenenud nõuded ei võimalda võtta patsiente vastu viiruse-eelse ajastu tempoga, toodab näiteks 5 patsiendi teenindamine päevas 10 komplekti utiliseeritavat varustust (arsti ja assistendi kittel, kindad, müts, mask, sekka ka põll ja kätised). Seega siis nädalas, 5 tööpäeva jooksul tekib ühe ravitooli kohta 50 PPE komplekti pluss muu prügi, mis ravi käigus niikuinii paratamatult tekib. Kujutan ette seda ohtlike jäätmete kogumiseks ette nähtud kollaste kottide muinasjutulist virna…? Kui mitu ravikabinetti meil käigus ongi…?

Olen kuulnud ka kitlite ja maskide autoklaavimisest, mis kindlasti on mõistlik tegevus, nii ühe kui teise ressursi säästmise osas, kuid kas nende kvaliteet on pärast autoklaavitsükli läbimist ikka eeskirjadele vastav? Aga pärast 3-4 taolise steriliseerimistsükli läbimist? Ja kas seda saab kuidagi mõõta, kontrollida, tõestada?

Keegi ju genereerib ka määrusi. Eesmärk on pooleldi kindlasti õilis, kuid pooleldi ka vastutuse minimeerimine, juriidiline korrektsus, kohati ka lihtsalt tühikargamine ja et mina, ametnik, mitte mingil juhul poleks mitte milleski süüdi. Ja kindlasti on olemas määruste täitmise kontrollid ja ka kontrollijate kontrollid ja neile kõigile maksab maksumaksja palka. Aga hambaarstid puurigu, ruttu tööle, laiskvorstid, ja kui keegi haigestub, siis on igal juhul hambaarst selles süüdi. Kes tegi? Ise tegi! :D

Kas ma vahetan kitleid? Jah, muidugi, kõike muudkui vahetan ja mida vahetada ei saa, selle pistan autoklaavi või pritsin suurtes kogustes viina peale. Ja nurgas tossab uhiuus UVC lamp, et ka õhk oleks kõigest ohust prii.

Ja siis seda kõike tehes ja toimetades vahepeal mõtlen, et miks ometi on Soome kolleegid kogu selle äreva aja, mil maailm loendas surnuid ja jälgis graafikuid ja meie hambaarstid istusid viksilt kodus , kogu aeg tavavastuvõttu jätkanud, ilma igasuguste katkuülikondade ja lisavarustuseta. Ei, eksin, visiirid siiski ilmusid ja registraatorid pandi klaasi taha istuma. Patsiendilt hakati lisaks küsima,” Oletko ollut terve?”… Samal ajal Eestis aga täidetakse tervisedeklaratsioone….

Meie ja Soome vahe antud olukorras on ca 100% - kui meil on äärmuslikult karmid nõuded , siis kas neil on äärmuslik mittehoolimine personalist ja patsientidest? Kas neid on tõesti sedavõrd palju meist rohkem, et oma rahvast saab õlakehituse saatel ohverdada? Ja kas mingi äärmuslikkus on kunagi osutunud pikas perspektiivis ka tulemuslikuks?

Prantsuse kolleegid üllitasid äsja alastipiltide seeria, kus porgandpaljad hambaarstid poseerivad oma inventari taga või najal , strateegilisi kehaosi osavalt varjates ja juhivad sellega tähelepanu kaitsevahendite, PPE, nappusele.

Kas nii jääbki? Itaalia restoranipidajad juba ägavad, et nii palju pole võimalik desinfitseerida kui määrused ette näevad. Meie hambaravides toimuv on samuti vaatus absurditeatrist.
Alles hiljuti erutas meil siin meeli üks listeeria-nimeline vaenlane. Nüüdseks on see saaga vaibunud ja kõik sööme jälle isukalt kala. See ju ka ikka tervisele kasulik :D

Arvan, et tõde ilmutab end aeglaselt ja selle valgus saab, nagu alati, sõltuma vaataja vaatenurgast. Arvan, et ka tänane päev läheb mööda. Koroona kaob ja varsti tuleb mingi täiesti uus jama uuel teemal, mis pakub jälle uut erutavat vaatemängu ja ametnikud saavad oma kotkapilgud pöörata uute horisontide suunas.

Lõpetuseks meenub üks vana anekdoot – reamees küsib majorilt, et kas krokodillid lendavad. Muidugi mitte, jobu selline, irvitab major. Aga seltsimees polkovnik ütles, et lendavad, vingub reamees. Seepeale tõmbab major pikema sõõmu oma paberossist, puhub mõtlikult paar suitsurõngast ja ütleb, et olgu, lendavad, aga lepime nüüd kokku, et harva ja hästi madalalt…

23/04/2020

KUI MA EI OLEKS HAMBAARST

Ju ma siis oleksin vist keegi teine. Õpetajast kosmonaudini, mis iganes, kes iganes, piiriks on vaid taevas. Loomulikult olen ma lisaks ka veel kodanik, eestlane, ema, maksumaksja, tütar, õde, loodusesõber ja vabakutseline poeet … :D

Kuid tegelikkus on siiski see, et kui ma hommikul üles ärkasin avastasin, et olen endiselt hambaarst. Litsentseeritud, registreeritud dentist Eesti Vabariigis, lõpetanud Tartu Ülikooli 1987.aastal, seega vist juba kohe varsti 33 aastat inimesi piinanud. Õudne. Andke, palun, andeks.

Hetkeolukord siin meitel on aga koroona. Endiselt. Mis kütab meeli on lahendamata probleem - mis saab edasi, kuidas edasi, kas hambaravi saab ka uues olukorras kodanikele üldse pakkuda või on taas kord aeg otsida üles külasepp või kohalik osav habemeajaja …

Kõigest muust taustamürast eraldub aga selgelt kaitsevahendite teema ja kõik sellega seonduv. Ja probleem see tõepoolest ongi. Uue info kohaselt on uued nõuded ka hambaarsti varustuse osas. Riietumine alaku kilesusside jalga tõmbamisest, järgneb kaitsekittel (ca 10euri tk, juhul, kui selline asi olemas on), respiraator ffp2 (turuhind hetkel ca 7-8 euri), müts, visiir, kindad, kätised. Kui hästi läheb, siis jagub visiiri taga ka veel ruumi luupidele. Äge värk ju!

Mis on kaitseriietuse eesmärk? Kas see peaks kuidagi patsienti kaitsma?

Kaudselt jah, kuid seda ainult ja AINULT juhul, kui tõepoolest iga patsiendi jaoks vana turvaliselt eemaldatakse, utiliseeritakse ja uus kaitseülikond selga tõmmatakse. Kõik nimetatud koostisosad. Kõik. Haigekassa mahitab peatselt patsiente ennast olema kontrolliv instants, kontrollima , kas hambaarstil taoline varustus seljas on ja teavitama või ka nõudma juhul, kui seda ei ole teps mitte.

Kuidas seda siis kontrollida?

Arvan, et ainus võimalus selles tegelikult ja reaalselt veenduda on saata hambaarsti ( ja assistenti) tema riietusruumis, jälgida, kas ja kuidas ta eemaldab vana ja tõmbab ülle uue. Eemaldamise protokoll on oluliselt tundlikum teema ja vajab eelteadmisi steriilsuse hoidmisest. Oma silm on kuningas! ( Pange tähele, et see on suhteliselt siivas toiming, sest aluspesuni riietumine päris ei lähe.)

Kui aga sellist varustust kantakse hommikul seda selga panes ja õhtul ära võttes, kuid päeva jooksul siiski mitmeid patsiente teenindades, ( jah, muidugi, kindad saavad vahetatud ja visiir puhastatud) on selle õilsa harjutuse ja ettekirjutuse saatus iseenda üle irvitamine.

Puust ja punaseks – suust paiskuvad pritsmed, mis kujutavad endast piisknakkuse allikat langevad suht ühtlaselt kogu varustusele, kaasa arvatud ka mööbel, masin, sein, lagi jne. Õige, kogu kabinet saab des vahendiga puhtaks küüritud ja kabinet tuulutatud enne järgmist patsienti.Kui aga personal kannab sama kitlit/mütsi mitme patsiendi vältel on ta ise võimaliku nakkuse allikas…

Kuid mis on tegelik olukord kaitsevahendite kättesaadavuse või olemasolu osas. Eesti Hambaarstide Liit on teatanud, et jah, meil on kõik olemas, et alustada ja taasavada vastuvõtt. Väide on tõene. Jah, alustuseks on meil kõik olemas. Rõhk on sõnal “alustuseks”. Kuid järgmine küsimus on - kui kauaks, kui mitmeks päevaks seda jagub ja kas keegi kuskil organiseerib tarnet meie suhteliselt isoleeritud maakesele.

Reaalsus on mõneti siiski erinev. Meie tänane reaalsus siin ja praegu on Metsik Lääs a la Estland. Igaüks olgu väljas iseenda eest! Otsige maa alt ja maa pealt, otsige vaenlaste ja sõprade seast, kuid tooge kohale kõik see varustus, sest muidu te tööd teha ei tohi!

Näitena olgu toodud EHL poolt mitme nädala eest välja kuulutatud hange respiraatoritele ja kitlitele. Asi oli aus – teatati hankest, hindadest ja ka faktist, et midagi kindlat keegi lubada ei saa. Tellimuse eeldus oli 100% ettemaks. Mõeldud, tehtud.

Eelmise nädala neljpäeval saabus teade, et võib osale tellitud kaubale järele tulla. Osa saabuvat hiljem. Reede hommikul uus sõnum, et ärge tulge, kaup on Läti piiril kinni ja veel ei jõua. Möödus nädal erinevate teadetega kauba viibimisest. Täna on jälle neljapäev ja saabus sõnum, et kaup on kohal, tulge järele. Paari tunni pärast jälle uus uudis – saabunud kaup pole hoospiski see, mida telliti ja oodati. Respiraatorite asemel tavalised maskid, mille karpidele on kirjutatud “not for medical use”…

Vaadakem maakaarti ja rohkem polegi vaja veendumaks, et meie olukord tarnete osas on suhteliselt täbar. Mis ja kas Läti piiril või kuskil mujal toimus, jäägu igaühe fantaasia otsustada.
Meie EHL meenutab mulle Viiralti gravüüri “Virve”. Suured, selged, murelikud silmad ja silmapiiril must kõuepilv…

Kulisside taga toimub aga rähklemine ja võimuvõitlus. Kes on varustatud, sellel on ka ligipääs võimule. Võim võrdub raha. Suhteliselt sünonüümid, lihtne, eks ju. Eesmärk pühendab abinõu, kes keda üle ostab, maksab, lubab, kelmab, whatever.

Loomulikult me ju eeldame ja loodame, et me kõik jääme terveks, et kõiki kannustab kaine mõistus ja ligimesearmastus oma otsuste tegemisel.

15/04/2020

Märtsis laekus vähiravifondi annetusi ligi 30 protsenti vähem kui eelmise aasta samal kuul. Eriti järsk kukkumine leidis aset kuu keskel, vahetult pärast seda kui Eestis kehtestati Covid-19 viiruse tõkestamiseks eriolukord, teatas vähiravifond 2. aprillil kodulehel Kingitud Elu. Kokku lisandu...

06/04/2020

VANAAJALOOD VOL.2

Tädi Kolperg elas kolmandal korrusel. Tõus sinna oli alates lapsepõlve hämaratest aegadest olnud regulaarne. Esimesed korrad isa süles, hiljem juba iseseisvalt nagu noor mägironija. Ikka samm korraga, iga astmega lähemale jõudes sellele elu paratamatusele, mida iga hinna eest oleks tahtnud vältida. Kuid ajad olid teised, tookord ei küsitud lapselt “kas tahad” küsimusi… Need külaskäigud olid vältimatud. Vabastav oli ehk vaid kellegi asjaosalise haigus.Kuid ei mäleta, et selline ime oleks kunagi juhtunud. Enne minekut tuli hambad Pomoriiniga puhtaks pesta ja siis oma saatusele vastu astuda.

Uks avanes ja sõbralik tädi Kolperg lasi külalised sisse. Pärast lühidat sissejuhatust teemal ilm, tervis, vorsti saadavus toidupoes ja minu kleidi värv asuti asja kallale. Halastav lapsepõlve ürgudu on endasse mässinud selle asjaajamise piinarikkad detailid, mis enamuses koosnesid nutust, jonnist, higisest vähkremisest ja oma tillukese elu eest võitlemisest. On pikematagi selge, et elu säilis, kuid võit jäi alati sellegipoolest “neile”. “Nemad” olid kõik ühe mütsi all, nende eesmärk ja tahe oli vankumatu ning õilis. See oli kolmainsus, mis koosnes minu vanematest ja tädi Kolpergist, kes muuhulgas oli üks kõige tublimaid hambaarste, keda maakamar on kandnud.

Doktor Kolpergi tegelik nimi oli võõrapärane, kuid eesti lapse kõrvale kõlas see just sellisena. Doktor oli selleks ajaks, mil mina temaga lähemat tutvust tegin juba tublisti üle 60 aasta vana. Nõukogude võimu viljastavates ja tasalülitavates tingimustes oli ta oma vanaduspõlve sisustanud ja elavdanud praksisega, mille tegevuspaigaks oli tema enda ilus ja valgusküllane elutuba. Protseduuritool oli üks üsna kõva istumisega punane tugitool, millele oli peatugi külge monteeritud. See siis nihutati akna alla, imeilusa lakitud puidust sekretärkapi kõrvale. Võimalik ka, et nõukogude võim ei olnudki ehk teadlik, milline väikekodanlik tegevus käis Tallinna kesklinnas veel 70ndatel, vaid vaevu kilomeetri kaugusel partei keskkomiteest…

Kuid kogu visiidi kõrghetk, see kirss tordil oli loomulikult hetk, mil tädi Kolperg võttis elutoa ukse tagant peidust välja vokki meenutava atribuudi. Ainus erinevus oli see, et hambaarsti vokk oli tehtud metallist. Oli suur vokiratas ja pedaal ja kogu kaadervärk seisis püsti kolmjalal. Juba selle asjanduse nägemisel kangastus mulle muinasjutt Põhja Konnast, seda siis, kui elukas oma koopast välja tuleb oma ohvrianniks toodud saaki alla kugistama.

Kui tädi Kolperg hakkas asjanduse otsa üht pikka metalltoru keerama, siis minul hakkas juba kergelt kõhus keerama ja kui veel varda otsas olev väike ratas ühendati peenikese rihmülekande abil alumise suure rattaga, siis teadsin, et minu tund on tulnud. Pedaali tallates võttis puurmasin üsnagi kiired tuurid üles ja töö võis alata. Tädi Kolpergi pruunid silmad tulid mulle päris lähedale ja hüpnotiseerisid mu suud avama.

Kiirelt sündmusi edasi kerides jõuab kätte olukord, kus Põhja Konn oli juba kõrvale lükatud ja edasi võis rahumeeli ja huvitatult jälgida, kuidas tädi Kolperg uhmri ja nuiaga plommi valmistas. Elavhõbedajäägid tekkivast amalgaamist pressis ta sõrmede vahel välja ja algas hambaagu täitmine selle suurepäraselt krudiseva materjaliga.

Meie pere käis doktor Kolpergi juures tema kõrge vanuseni. Paratamatult jõudis kätte aeg, mil tema seni laitmatu töö ei tahtnud enam päris hästi õnnestuda ja nii pidime otsima abi riiklikust polikliinikust, kus kahjuks selline protseduuri intiimsus ja rõhutatud isikustatus ei olnud enam võimalik. Stomatoloogilise viisaastakuplaani täitmise rutiin ja elektrilised puurmasinad muutusid uueks reaalsuseks.

Kuid tähelepanuväärseks pean ma siiski asjaolu, et kodustes oludes, eelajaloolise puurmasina ja sõjaeelsete materjalidega suutis doktor Kolperg ( tegeliku nimega muidugi Goldberg) teha nii suurepärast tööd. Minu jaoks on see endiselt ühteviisi müstiline kui ka imetlusväärne, kuidas veel nüüd, ligi pool sajandit hiljem on mõned tema tehtud juuretäidistega hambad endiselt rivis ja töökorras.

Tookord kuulusid jutud ühekordsetest vahenditest ulmemaailma. Skalpelle teritati. Süstlaid ja süstlanõelu leotati, pesti ja keedeti, ka kirurgiline instrumentaarium keedeti steriliseerimise eesmärgil 30minutit, tangid olid ilusti kõik koos ühises sterilisaatoris, isikukaitsevahenditest oli käibel vaid kittel, hambaarsti tööd tehti paljaste kätega ja pärast pesti käed muidugi lihtsalt ja loomulikult seebi ja veega puhtaks ... Maskide ja kinnaste ajastuni oli siis jäänud veel paarkümmend aastat ja kogu maailma laastavatest viirustest ei olnud vist veel raamatuidki kirjutatud.